48 V alalisvoolu liitiumioonakuga töötav tolmuimeja-puhur

Harjadeta mootoreid saab konstrueerida mitmes erinevas füüsilises konfiguratsioonis: Tavapärases (tuntud ka kui sisemise rootoriga) konfiguratsioonis on püsimagnetid osa rootorist. Rootorit ümbritsevad kolm staatorimähist. Välisrootoriga (või välise rootoriga) konfiguratsioonis on mähiste ja magnetite radiaalne suhe vastupidine; staatorimähised moodustavad mootori keskpunkti (südamiku), samas kui püsimagnetid pöörlevad üleulatuva rootori sees, mis ümbritseb südamikku. Lameda ehk aksiaalse vooluga tüüp, mida kasutatakse ruumi- või kujupiirangute korral, kasutab staatori ja rootori plaate, mis on paigaldatud vastamisi. Välisrootoritel on tavaliselt rohkem poolusi, mis on paigutatud kolmikutesse, et säilitada kolme mähiste rühma, ja neil on madalatel pööretel suurem pöördemoment. Kõigis harjadeta mootorites on mähised paigal.

Elektrimähiste puhul on kaks levinud konfiguratsiooni: delta-konfiguratsioon ühendab kolm mähist omavahel kolmnurkses vooluringis ja igale ühendusele rakendatakse voolu. Wye- (Y-kujuline) konfiguratsioon, mida mõnikord nimetatakse ka tähtmähiseks, ühendab kõik mähised keskpunktiga ja iga mähise ülejäänud otsale rakendatakse voolu.

Kolmnurkühendusega mähistega mootor annab madalal kiirusel väikese pöördemomendi, kuid võib saavutada suurema tippkiiruse. Tähtühendus annab madalal kiirusel suure pöördemomendi, kuid mitte nii suure tippkiiruse.

Kuigi mootori konstruktsioon mõjutab efektiivsust oluliselt, on Wye-mähis tavaliselt efektiivsem. Kolmnurkühendusega mähistes rakendatakse juhitava juhtme kõrval asuvatele mähistele pool pinget (võrreldes juhitavate juhtmete vahelise mähisega), mis suurendab takistuslikke kadusid. Lisaks võimaldavad mähised kõrgsageduslikel parasiitsetel elektrivooludel mootoris täielikult ringelda. Wye-ühendusega mähis ei sisalda suletud ahelat, milles parasiitvoolud saaksid voolata, mis hoiab ära selliste kadude tekkimise.

Kontrolleri seisukohast saab kahte mähisetüüpi käsitleda täpselt samamoodi.